Kaie allikas Tagasi
Aastasadede eest seisnud Porkuni saarel suur ja uhke loss. Lossis elanud peale teiste sundijate ka üks kuri opman, kes oma tigeduse pärast kõigile orjadele hirmuks oli. Opmani tütar Kai oli väga kaunis ja tagasihoidlik, vaatamata sellele, et ta lapsest peale oma isa vandumisi ja needmisi kuulma oli pidanud.
Kaiel käis palju kosilasi, tal endal oligi juba tubli noormees välja vaadatud, aga isa ei lubanud mehele minna. Isa oli otsustanud anda Kaie ühele kurjale ja ahnele mehele, kes oli osanud isa meelitada. Kaie ei sallinud seda meest ja valas oma mure pisaraisse. Murega läks ta allikale sõudma, istus paadis, nuttis ja laulis:

„Oh mu nukrad neitsipäevad,
murelikud mõrsjapäevad.
Kurjal’ mehele’ pean minema,
kurjale orjaksa olema.
Parem vaoksin vetepõhja,
alla ilma Ahti valda.“

Isa ei hoolinud Kaie silmaveest ja määras pulmad Nelipühaks. Nelipüha laupäeval olidki pulmalised juba koos. Kai läks viimast korda allikale sõudma ja oma nukrat laulu laulma. Laulu viimaste sõnade ajal ujus paadi juurde suur purikas ja lükkas paadi ümber. Vee all võttis Vete-Ema Kaie ja viis oma lossi näkineidude juurde.
Selle koha peal kus lootsik ümber läks, põlenud kolm öö järjest kaks küünlatule suurust leeki.
Kuival suvel tuleb udu ja videviku varjus praegugi üks valges riides kaunis neiu allikast välja, lippab aga inimeste eest alati kohe allikasse tagasi. Inimesed kutsuvad kallast allika vastas Kaieallikaks.

P.S Allika asukoht: „Jõgi piirab kena mõisa Porkunis, kuival ajal on jõest ainult allikas järel, mis otse selle koha peal keset jõge on, kust see kaheks hargneb ja mõisa ümberkaudse oma kaissu võtab.“

Koostatud 1888. aastal 21. mail ilmunud „Virmalise“ nr. 19 artikli põhjal.