Porkuni järvest
Porkuni noorhärra läinud kosja. Kosjasõit õnnestunud. Tema saanud pruudiga kaupa. Pruut olnud temal kusagilt Piisupi poolt üks peretütar. Kui kosjakaubad koos, hakanud tema sõitma oma abikaasaga lossi poole. Talvetee läinud üle järvejää. Jää olnud nõrk ja noorhärra langenud koos pruudi ja hobusega järve põhja. Vanemad oodanud, aga poega ei tulnud veel nädala jooksul koju. Nad hakanud teda otsima, aga ei leidnud kusagilt.
Ühel ilusal suveõhtul vanahärra jalutanud oma prouaga järve ääres. Keskööl näinud nad järvel tuld, mille ümber tantsinud haldjad. Järve pinnale ilmunud hobune saaniga, kus istunud noorhärra oma pruudiga. Noorhärra näinud oma isa ja hüüdnud: „Ole mureta isa, ma elan veel!“
Vanemad kohkunud sellest ja pannud lossi poole jooksu. Kiire jooksu pealt kukkunud nad maha ja muutunud kaheks kiviks.

ERA II 219 lk. 139, Aburi, korjaja F. Lehiste, 1939