Isepäine Porkuni järv Tagasi

Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl
käib heitlevalt üles ja alla,
veeroosest suvel ja talvel jääl
kui põlev süda lööb valla?

M.Under “Porkuni preili”

Kui Pandivere kohal lainetas meri
Porkunit tutvustades peaks alustama aga päris algusest – maismaa kujunemisest miljoneid aastaid tagasi, mil koos Eesti kujunemisega moodustus Pandivere kõrgustik. Asub ju Porkuni Pandivere võlvi keskel.

Umbes 500 milj. aastat tagasi laius nüüdisaja Pandivere kõrgustiku kohal meri. Mere põhja kuhjusid mitmesugused setted, ka väga erineva iseloomuga lubjasetted. Viimased muutusid pikapeale kihilisteks lubjakivimiteks – lubjakiviks. Viimaste aastamiljonite jooksul kerkis maakoor Pandivere kõrgustikus suhteliselt kõrgele. Kõrgustiku kujunemisel tekkisid tektoonilised püstlõhed (K.Orviku). Mööda pealiskorra püstlõhesid alla valguv vesi aga lahustas tuhandete aastate jooksul paekivi ja tekitas varjatud karstivorme: maa aluseid uurdeid, lõhesid, kanaleid, pragusid, karstilehtreid jt. Kõrgustiku suhteliselt madala põhjavee taseme tõttu olid ja on ka praegu soodsad tingimused pinnasevee neeldumiseks ja allikatena välja voolamiseks. Lõhed paekivides on vett juhtivateks kanaliteks. Seega on Pandivere ala lubjakivimitest koosnev ja õhukese pinnakattega kõrgustik, kuhu sadeveed on uuristanud tihedasti karstikäike.

Rikkalik veetaimestik viitab kinniskasvavale järvele
Pandivere kõrgustikul on põhjavesi surve all ja seetõtu on siin palju allikaid. Et põhjavesi tungib läbi mitmest aluspõhja- ja pinnakattekihist, on ta lubjarikas. Sellest tekib soisematel aladel valge nõrglubja sadestus. Soistel aladel sadestus rohkesti ka soorauda, mille leiukoha näitasid kätte sootulukesed. Muistendites on need tulukesed muutunud aarete peidukohtadeks. Nõrglubja kiht on ka järvede põhjas. Samal ajal vette nõrguvad fosfor- ja lämmastikühendid soodustavad kõrgema taimestiku kiire arengu ja vetikate suvise vohamise, nn vee õitsemise. Mida rohkem vetikaid ja veetaimi järves kasvab, seda kiiremini ta oma hukule läheneb. Surnud vetikad ja taimejäänused langevad põhja, samal ajal tungivad kalda poolt veepiirile sootaimed, moodustades õõtsiku. Algab järve kinnikasvamine. Õõtsikkamar muutub aasta-aastalt paksemaks ja vajub allapoole, kuni lõpuks ulatub veekogu põhjani (A. Raukas). Seda protsessi võime näha Porkuni järves.

Salajõgi avaneb Porkunis
Pandivere kõrgustiku keskosas asub unikaalne metsarikas Neerutist tulev ooside ja järvedega maastik, mis ulatub Piisupi ja Porkuni ürgoruni. Seal on pikliku lameda põhjaga nõod, mis pärast kestvaid vihmasadusid on vett täis. See on Porkuni-Lemküla järvestik. Põhjavee taseme tõustes tekivad neis nõgudes ajutised karstijärved. Põhjavee taseme alanedes vesi neeldub ja järvenõod – Lemküla järved ja Assamalla luht – jäävad kuivaks. Maa-alune veevool – salajõgi – avaneb taas Porkuni järves. Järvedeaheliku tähtsamad osad lõuna poolt lugedes on Porkuni järv, Piisupi järv, Sahkjärv, Ratasjärv, Võhmetu järv, Mardihansu järv, Lemküla järv ja Süsijärv. Peale nende on ahelas veel mitmeid väiksemaid järvekesi.

Kõik järved peale Porkuni järve on ajutised – täituvad kevadel karstivetest ja kuivavad suve teisel poolel. Järved asetsevad kahel pool Porkuni vallseljakute ahelat. Need vallseljakud on moodustunud vana oru kohale ja nende kõrgus on paiguti kuni 25 m. Järvede nõod on madalad, enamasti põhja-lõunasuunalised ja moodustavad orud. Idapoolset ja suuremat nendest nimetatakse Taani oruks.

Porkuni järv asub järvedeahelast 5 km lõuna poole ja on loode-kagusuunaline. Järv on karstitekkeline paisjärv. See tähendab, et ta saab oma vee tõusuallikatest. Allikad paiknevad järve kallastes ja järve põhjas. Porkuni järve põhjas olevad tõusuallikad on võrreldavad nõiakaevudega, mis põhjavee tõustes vett järve juhivad.

Porkuni on olnud Valgejõe säng
Algselt oli Porkuni järv Valgejõe säng, mis algas järve lõunapoolseimas otsas pulbitsevatest allikatest. Porkuni järve vesi on selge, lubjarikas ja liigivaese elustikuga. Porkuni järve pindala on 41,5 ha ja tema keskmine sügavus on 2,8 m. Järve kaldad on kohati kuivad ja kõrged, kohati aga soostuvad. Järve keskel on kõrge küngassaar. Saarele viivad sillad ehk teetammid on muutnud veetaseme järve eri osades erinevaks. Paisutamisega on järv veetammidega eraldatud neljaks veesilmaks. Suurim ja veetasemelt kõrgem on Suurjärv, millest voolab vesi Alumisse järve ja Aiajärve. Alumisest järvest eraldunud osa sai 1957.a nimeks Iiri järv. Porkuni järvest välja voolav Valgejõgi on oma nimetuse saanud veekogu põhja settinud nõrglubja järgi. Piisupi külast läbi voolav valgepõhjaline jõgi kinnitab seda. Järvevesi on seisev ja põhi kattunud muda- ning lubiainest läbiimbunud taimedega. Seega peabki muutunud veekogul olema jõenimetusest erinev nimi.

Miks järv aegajalt ära kuivab
2003.a kevadel sai nelja järve põhjas kuiva jalaga kõndida, sest vesi võttis kätte ja kadus. Seoses karstinähtustega on Porkuni järv varemgi kuivaks jäänud. Järve kuivades on tulnud kogu kalavaru uuendada. Ka 2006.a suvi ja sügis olid vihmavaene ja järv jäi taas tilgatumaks ning järjekordselt hukkusid alles kolm aastat tagasi järve toodud kalad.

Porkuni järve täielik kuivamine ei ole seotud kohaliku inimtegevusega. Pandivere veenappuse põhjustajad on karstunud aluspõhi, väga kuivad suved ja sügised, ka kiirelt saabuv talv. Sellest tuleb põhjavee taseme kõikumine äärmusest äärmusesse (R. Perens). Ürglooduse Raamatusse on kantud Võhmetu-Lemküla-Porkuni karstijärvede ja ooside ala (V. Ranniku, M. Pomerants) ning Porkuni tõusuallikad Pandivere Riikliku Veekaitseala kataloogi.

Ella Vikk