Porkuni ajaloost Tagasi

Taustaks
Virumaa on üheks Eesti varaseima inimasustuse piirkonnaks. Umbes 8000. a. tagasi sai Narva jõe org sobivaks elupaigaks kiviaja küttidele-kalastajatele. Umbes 3000.a. tagasi laienes asustus uutele viljelusaladele. Asustuse eelistatuimaks paigaks sai Purtse jõe org.

I aastatuhande II poolel rajati Eestimaale linnused, Ida-Virumaale Purtse Tarakallas ning praeguse Aa lähedale Alulinn. Esiaja lõpuperioodil, 10.-13. sajandil tulid Ida-Virusse vadjalased. 18.02.1268 tungisid Virumaale novgorodlased vürst Dmitri ja pihkvalased oma leedulasest vürsti Daumantase juhtimisel ja põrkusid Rakvere lähistel ühe jõe ääres kokku Harju Viru ordu ja Tartu piiskopkonna vägedega (A.Ruusmaa). Asustuse põhiraskus langes sel ajal endiselt põhjaosale, siin kujunesid välja Askele ja Alutaguse muinaskihelkonnad.

Viimased tuhat aastat on Virumaa ajalugu täis võitlusi ja võõrvõimude vahetusi
13. sajandi algul rüüstasid siinseid paiku saksa ristisõdijad. Taani valdused tekkisid Eesti aladel 13.saj. algul ristisõdade käigus, kui taanlased vallutasid Põhja-Eesti alad ning saavutasid kontrolli Harju-, Viru-, osa Lääne- ja Järvamaa üle. 1219.-20.a ristisid taanlased rahvast, siis tähendati üles ka külakohtade suurus. Taani võim püsis Põhja-Eestis üle saja aasta. 1346 müüs Taani oma valdused Saksa Ordule. Viimane kindlustas üle 200 aasta kestnud rahuperioodi, mille katkestas 1558.a alanud Liivi sõda. 1561.a oma tegevuse lõpetanud Saksa Ordult võttis võimu üle Rootsi kuningriik.

1700.a alanud Põhjasõjas piirasid venelased Narvat, kuid kuningas Karl XII juhitud Rootsi armee lõi lahinguväljal vene vägesid, aga Uusikaupungi rahu andis Eesti Vene keisririigi valdusse. Vene revolutsioonide segaduses kuulutati veebruaris 1918 välja Eesti Vabariik, mille sama aasta varakevadel okupeerisid saksa väed, kes jäid siia kuni 1918.a novembrini. Sama aasta novembris algas Vabadussõda Narva vallutamisega Punaarmee poolt. 1920.a. algas Eesti Vabariigi omariiklus.

Taani laevad käinud Soome lahest Porkuni alla välja
Vajadus uute elupaikade järele tõi inimasustuse rannikualadelt meie ajaarvamisele eelnenud aastatuhande lõpul ka Valgejõe orgu. Meie ajaarvamise alguses tekkis uus asustusala Pandivere kõrgustiku lõunanõlval. Moe ja Pandivere lõunanõlva vahele jääv Porkuni kivikalme Tornimägi on veel arheoloogide poolt läbi kaevamata. Arvatavalt aga võis praegusel küngassaarel 13.saj. olla muinaslinn, Porkuni vana linnuse mäge peetakse Lemmu muinaskihelkonna keskuseks. Väljakaevamistega saaksid arheoloogid leida võimalikke tõendusmaterjali oletatava asusatud paiga kohta.

Rahvapärimuste järgi olnud Valgejõgi 13.saj. nii veerohke, et Taani laevad tulnud Soome lahest Porkuni alla. Selle järgi nimetatakse ka Porkunist Võhmetu-Lemküla poole suunduvat orgu Taani oruks, mis on oma nime saanud jõe põhja kinni jäänud laevade järgi.

Kust Porkuni nime sai
Porkuni alad on kuulunud alates 1240.a Tallinna piiskoppidele. 1479.a ehitas Tallinna piiskop Simon von der Borch Porkuni järvest piiratud saarele kindlustatud lossi, mille nimi oli Borcholm. Sellest on saanud eestikeelne kohanimi Porkuni.

Kivilinnus sarnanes laagerkastelliga. Kindlust piiras kõrge kivimüür, mille sisekülgedel asusid pikad ja kitsad ruumid, linnuse õuel olid aga piiskopile määratud kirik ning kaev. Peale väravatorni oli müüri nurkades ja küljel seitse torni. Säilinud ja ennistatud on väravatorn. Praegune II ja III korrus olid ehitatud nähtavasti vahimeeskonna eluruumideks.

Linnust kasutati piiskopi lauamõisana pisut alla saja aasta. Linnust on hallanud veel mitmed piiskopid: Stephan Grube, Nikolai Roddendorp, Johannes IV Blankenfeldt, Arnold II Annebat.

Aastatel 1525-58 elasid siin Tallinnast välja saadetud dominiiklastest mungad. 1558.a oli linnus venelaste valduses ja purustati. 1561.a, mil linnus oli Rootsi kuninga valduses, viimane lammutati ja Rootsi revisjonikirjades seda enam kindluse hulgas ei mainitud.

Edasi tuntakse Porkunit tavalise mõisana. 17.saj. algusest on Porkuni alad kuulunud saksa mõisnike suguvõsadele nagu Tiesenhausenid, Ungern- Sternbergid, Baumgartenid, Essenid. Aastatel 1869-1920 valitsesid Rennenkampffid. 1870-74 ehitas Ludvig von Rennenkampff Porkunisse esimese kivist häärberi, mida hakati Porkuni lossiks hüüdma. Ümbruskonnas on näha paekivist mõisahoonetest valitsejamaja, tõllakuuri, hobusetalli, reht, kuivatit, viinavabrikut, lautasid ja ulatuslikku osa aiamüürist. Mõisaansamblisse kuulub ka metsistunud park. 1920.a mõis riigistati. 1939.a lahkus E.v.Rennenkampff koos perega Eestist. Talle kuulunud maadele asutati 1940. a Porkuni sovhoos, mis sõja ajal kaotati ja hiljem taastati. 1952.a moodustati Porkunisse Põdrangu sovhoosi üks osakond. Kännukülast moodustati 1949. aastal Porkuni kolhoos, mis hiljem liitumiste tulemusena ühines Väike-Maarja kolhoosiga ja on siiani säilitanud oma ajaloolise sideme Väike-Maarjaga.

Porkuni linnuse kaevamistel 2006.a. sügisel selgus, et linnus oli võimsam, kui esialgu arvati. Välja kaevatud müüriosad üllatasid arheolooge oma massiivsuse ja materjali juhuslikkusega. Paekivi, mida linnuse ehitusel kasutati, hangiti Porkuni ümbrusest, mis polnud kohati kõige kvaliteetsem. Seega leiti põhjus, miks 1,5 meetri paksused linnusemüürid hävisid. (G. Toos, V. Kadakas). Kavas on linnuse alusmüürid tulevikus eksponeerida. Soovin, et arheoloogid uuriksid aastatuhandete jooksul esiisadest mahajäänud radu ja jälgi edasi ega piirduks vaid linnuse tuvastamisega. Kuna piiskopi linnuse ainsas allesjäänud väravatornis on Porkuni paemuuseum, siis linnuse väljakaevamine ja alusmüüride eksponeerimine lisab muuseumile palju ajalooväärtust (R.Tell).

Tamsalu Ajaleht
Jaanuar 2007