Igaühel on oma Porkuni

Porkunist on saanud viimasel ajal kuum magnet, kuhu on asja suurematel ja väiksematel huvilistel. Kes käib vaatamas tühjaks jooksnud järve, kel on asja tünnisõidule, kel paemuuseumisse,
kes käib lihtsalt järve ääreset kaunist loodust nautimas. On ka neid, keda huvitab siinne ajalugu, legendid ja pärimused. Uuritud on ka kohalikku energiavälja, mis Porkunile veelgi põnevust lisab.

Allakirjutanul pole siinkohal mõtet hakata ette lugema kohalikele, mis kõik Porkunis on. Nii räägime paemuuseumi perenaise Ella Vikiga parem sellest, milliseid turiste eelistada turismi ohjamiseks, et loodus ja ka kohalikud inimesed rahvamasside käimise all ei kannataks. Loodusele parim on kindlasti, kui ta rahule jäetakse. Kas ka inimesele? Kauaks tema siia jääb, kui tööd kohapeal pakkuda pole?

“Rahvamassid ei tee loodusele head,” räägib Ella Vikk. Ta toob näiteks Piusa koopad, mis turistide hordide tõttu on ületanud taluvuspiiri ja on nüüd ohus. Sama võiks rääkida mitme teise koha kohta. Ka Lahemaa on ülerahvastatud ja ületanud taluvuspiiri.

“Turismi juures ei saa aluseks võtta ainsa näitajana kasumit ja külastajate arvu ning eesmärgiks, täna olgu rohkem kui mullu. See on vastutustundetu. Vaadake, mis toimub Palmse mõisas,” toob Ella Vikk näites siitsamast Lääne-Virumaalt.

Ükskõik, mida siin ka ette ei võetaks, vaja on see hästi ja hoolikalt läbi mõelda. Praegu käivad uurimistööd, et selgitada, palju turiste suudaks Porkuni vastu võtta. Mullu külastas Porkunit ligi neli tuhat inimest.

Ühe võimalusena näeb Ella Vikk Porkunis keskendumist loodusturismile. Matkarajad on, võib ka teha Rõuge sarnase energiaraja. Rääkida paest, loodusest, lubada loodusest võõrdunud inimesel lihtsalt looduses olla. Selleks on vaja leida looduses see omapära, millega sihtotstarbeliselt turiste ligi meelitada. Selle “miski” eest saab küsida märksa kõrgemat hinda kui n-ö tavateenuse eest. 

Suvel käisid Porkunis välismaised jalgratturid, kes eelistasid Porkuni asemel Väike-Maarjat üksnes seetõttu, et seal sai pesta. Seega on vaja kohta, kus oleks pesemisvõimalus, kohta, kust saab süüa. Ka looduses viibides armastab tänapäeva inimene mugavust enda ümber, tahab end pesta ega hakka endaga suurt toidumoona kaasa vedama.

“Porkuni järvejääl võiks talvel olla tore uisutamiskoht, kui keegi hoiaks jää lumevaba, seaks üles valgustuse ja koha, kus riideid vahetada ja teed juua,” lähen teemaga kaasa.

“Seep’ see on, et oleks koht… Vaja oleks ühte julget talunikku, kes siin asja eest vedama hakkaks,” on ka Ella Vikk nõus. Omal ajal on siin mitmeid hooneid tagastatud, need seisavad ehteestlaslikult kasutult - ise ei söö, kuid teisele ka ei anna. 

Kes tuleb aga sellisesse kohta toitlustama, kui käijaid on juhuslikult ja siiski vähevõitu, et selle tarvis hakata oma raha matma? Nii on ikkagi vaja ehitada, investeerida.

Ella Vikk näeb vaimusilmas Porkunit loodusõhtute korraldamise kohana. Tornis asuv muuseum ei seda ei võimalda. Selleks on vajalik kooskäimiskohta, mis võimaldaks tuua siia konverentse. Jne. Võiks lausa öelda, et igaühel on oma Porkuni - nägemus ja kogemus oma Porkunist.

Omad plaanid on ka vallal. Nimelt on vallavalitsus algatanud Porkuni puhkeala väljaarendamiseks teemaplaneeringu, mille järgi plaanitakse Porkunisse kahe elamupiirkonna rajamist, rollerirada, linnuvaatlustorni, lautade asemele parkimisplatsi, välikino, toitlustuskohta, kämpingute ja telkimiskohti, observatooriumi taastamist jm. Selleteemaline avalik arutelu toimub 26.jaanuril kell 14 Porkuni koolis.

Seni võtab Porkuni vastu külalisi. Hiljuti käis kolm bussitäit Looduse omnibussi rahvast Porkunit uudistamas. Seejärel TV3 võttegrupp eesotsas Raoul Suvega, kel mõte siinne ajaja kultuurilugu filmilindile talletada. On ju, mida vaadata. Ja ka järv otsustas lõpuks ka vee enda sisse jätta.

Hilje Pakkanen
Tamsalu Ajaleht
Jaanuar 2007